Setomaa - ehk kordusmatk meie lemmik kohas

 13.-17.07.2022

Sel korral, üle kõikide nende aastate, otsustasime teha korduskatse kohas, kus esimesel korral meiega igasuguseid põnevaid juhtumeid oli. 

Kui me esimesel õhtul kogunesime, sai telk-laager vägev - kuigi kohal oli umbes 5 perekonda, sai telke umbes 10? Sest kes siis enam vanematega koos magab. Või siis kes ei tahaks privaatsust, kasvõi siis vaid visuaalselt :) 

Kohale jõudsid Pruulmannid täies koosseisus, Tuuli koos oma poistega, Pöiakas ja Mona, otse loomulikult Jüri ning nagu ikka, esimestena Reigo-Kadri-Rauno-Ott ning Erik. 

Kuna ka Semu oli kaasas, siis said ka koerad nautida seltskonda  - kohalikud Mõmmi ja Lola olid Semust päris huvitatud ja vastupidi. Kuniks nad esimesel õhtul korralikult maid jagama asusid. 

Räpina

Nagu eelmisel õhtul Reigo oli öelnud - kell 9 hommikul tõi Tuuli pudru lauale ning hommikusöök võis alata. Vihmasajus. 

Ka sel korral hoiatas ilmajaam meid, et ilm saab olema väga väga külm ja vesine. Seega tekkis esimesel õhtul mõte, et kas üldse rattaid vajagi on ning kui neljapäeva hommikul vihma sadas, olid meie variantideks - spa vs spa! :D 

Aga kuna Jaagu kontrollitud radari andmed siiski lubasid, et ilm läheb paremaks, pakkisime kaasa kõik kilejoped ja vahetusriided; sääsemürgid ning soenduse ning asusime esimese trahteri poole teele. Sihtmärgiks Räpina Coop. 

Otsustasime esimesel päeval tehagi sõidupäeva. Ja seda me ka tegime. 60-65 km on ilmselt üle mitme-setme aasta meie rekord. Vihma me ei saanudki, saime hoopis päikest. Ja väga-väga paraja rattasõidu ilma. 

Ning Räpina üllatas meid kindlasti ka väga. Alates kirikuõpetajast, kes meile kiriku kohta ekskursiooni tegi ning Setomaa piiridest laulis lõpetades üli-jutuka giidiga koduloo muuseumis, kes täpselt teadis, kuidas sisustada üks tund, mille me talle lubasime. Mona uinumine toolil näitas, et eelmise õhtu saun ning 30 km Räpinasse on juba pisut mõjunud :) Seltsimehed unetud, ärgakem!

Rääkimata tollest purgaast, mis tuli Räpinasse just siis, kui me kirikust välja astusime. 

Kui me koju jõudsime, sai veel mõnusalt sauna.

Värska

Spa ja veekeskus sai välja kuulutatud esimesel hommikul, seega polnud meil pääsu ka spa külastusest. Kuna Pillekas oli eelmisel päeval juba sanatooriumis käinud, teadis ta, et veekeskus on avatud alles kella 15st. Seega tuli hommikune aeg kuidagi sisustada. 

Mis seal ikka - Värskasse teele, väike kogunemine lähima poe juures ning seejärel juba turismiinfosse uurima, kuidas ja mis. Tuuli usinal uurimisel selgus, et tasub esialgu minna põhja poole, et uurida Põhjaläägri ajalugu. Taaskord oli meid ootamas fantastiline muuseum koos põneva giidiga. Jüri kiikhobusel jättis muidugi väga tõsise ajaloo-tunni tunde, kuid pallimeres sai hiljem pisut müratud. 

Setomaa talumuuseum kostitas meid taaskord vihmaga ning hämmastavalt suure elumajaga.

Ja no siis oli juba aeg lõunatada veri-värskes Värska restos ning minna mõnulema veekeskusesse. Kellele oli mõnu hüpped ja ujumine, kellele saunad ja vesila. Igal juhul kulges aeg omasoodu ning baaris joodud smuutid olid väga mõnusad.

Kuigi Värska oli algselt vaid 11 km kaugusel, sai seegi päev meie kohta korralik, 35 km libisetud. 

Ja õhtul olid saabunud ka Saared - Indrek ning Saskia. 

Kuigi märjaks saime me aeg-ajalt ikka, oli enamus ilm siiski päikseline ning soe. 

Piusa - Obinitsa

Viimaseks päevaks jätsime Piusa koopad ning Obinitsa - selleks, et Pillekas saaks samuti meiega liituda. Piusa haaras meid oma maagiaga suisa kolmeks tunniks , kuigi me seda algselt nii ei planeerinud. Aga üks asi viis teiseni, olemine oli chill ja mõnus ning nii see aeg kulges. Saime taas teada, kuidas kaevandati klaasi ning saime teha esimese "korduspildi" ehk 11 aastat hiljem. 

Obinitsas tormlesi

me kohe muuseumi, sest ega siis needki ööni lahti pole. Ja seal võttis meid vastu Õie Sarv, kes rääkis väga lahedalt Setu ajaloost (Petseri on Setu keskus, räägitagu mis tahes) ning Mona ning Kadri said väljanägemiselt peaaegu Setu neiuks ja naiseks. Väga laheda soenguga. 

Jäägu siis meelde - Setomaal kannab ühte punupatsi neiu ning kahte (pea peale koos linaga mässitud) naine. 

Koduteel läksime küll kahte lehte - mõned suutsid ka Koidulast Venemaad kiigata, teised sõitsid tuldud teed tagasi. Koidulast tulijad said veel suud magusaks ka mustikate-maasikatega.

Ning uskumatult tubli Saskia sõitis terve päeva väga väga vapralt kaasa! Tere tulemast!

Kokkuvõtted

Ratta seljas olime me 6-7 tundi, sõltuvalt siis sõitjast. 

Kokku inimesi 16-18

Koeri - 1

Rattureid oli u 14-16

Kilomeetreid sai umbes 145. 

Uusi tulija - Saskia.

Muuseume külastatud - 6 ehk iga päev 2 (kirik, koduloomuuseum, Põhjalaagri, Seto talumuuseum, Piusa koopad, Obinitsa muuseum) 

Spa külastusi - 1

Vaated on Lõuna-Eestis endiselt sama hunnitud! 

Fotoalbum

Raplamaa elik Tuuli kodukant

 

Aastal 2017 oli meil veel valida kahe maakonna vahel - Raplamaa ja Järvamaa. Valik osutus esimese kasuks ning Tuuli saigi oma vabadesse hetkedesse uue kohustuse.

Kolmapäeval kell 18 oli kogunemisaeg väga toredas Kalevi turismitalus. Esimesed 5 olid kenasti õigeks ajaks kohal, kuid teisi tuli siiski veel mõnda aega oodata. Aga mis sellest. Esimene õhtu sai telgid püsti, toad jagatud ning õhtugi nauditud.

Neljapäeval kell 9 hommikusöök ja kuskil 10:30 olidki kõik stardis. Tormi, Mirtel, Rasmus, Riivo, Ott, Mona, Rauno, Eva, Uku, Pillekas, Tuuli, Reigo, Kadri, Jüri ja Pöiakas. Ja seekord ei ühtegi autot!

Kõik sõitsid väga vapralt, kuigi Ott (11-kuune pisipõnn) väsis ikkagi enne esimest mõisa ära ning tegi väikese tuku.

Meie esimese päeva sihtmärgiks oli Mahtra sõja muuseum Juurus ja selle ümbrus. Mõisasid kogunes esimesel päeval 3 (Maidla, Atla, Ridala). Viimane sobib väga kenasti meie vanadekodu plaanidega.

Uskumatult tublid ratturid sõitsid kokku 41 km ja meil ei olnud ühtegi katkestajat.

Neljapäeva õhtu sai sauna ja Tinderi seltsis veedetud. Siinkohal tervitused Kristjanile. Nalja kui palju :)

Reedel võtsime suuna Jüri lennuki suunas. Kalevi-Kuusiku-Valtu-Rapla-Kalevi tegi taas umbes 41 km ringi ning lisas taas päris mitu mõisa meie pagasisse. Kuusiku mõisa park oli mõnusalt suur ning hobustele oli eraldatud kiiged ja kummirõngad... Lisaks eelmise päeva seltskonnale oli meiega ka Indrek ja Saskia! Nii äge - Saskiale esimene matk ning ega Indrek ka puhanud mõned aastad vahel.

Kuigi Pillekas ja Riivo sõitsid autoga, ei soovinud keegi auto peale või katkestada! Ei tulnud nagu jutukski!

Reede õhtul tuli külla ka Monika. Sai tehtud sauna, niisama juttu puhutud. Lastel oli õues energiat veel ülegi ning magama enne 12 ei jõutud.

Laupäeval ei saanud kahjuks Jaagu pere meiega ringi rännata - oli vaja muid kohtumisi juba väisata. Aga see ei takistanud üldse teisi sõitmast. Rasmus, Mirtel ja Mona said 100km klubisse juba keset päeva!

Palju õnne! Sai käidud Selis ujumas ja seejärel Lohu kaudu Kohilasse burksi sööma mindud. Ja siis tagasi.
Kokku matkal u 130km ja 10 mõisa!

Järgmine aasta - Järvamaa! 17-21 juuli!

Lääne-Virumaa ehk Lahemaa

Aasta 2016 ootas meid Lahemaa. Oleme peagi tiiru peale saamas ning näiteks Kunda jätsime vahele, kuna enamik meist on eel-ajalooliselt Kundas ja tegelikult ka Lääne-Virumaal juba käinud.

Kogunema pidime, nagu ikka - kolmapäeval kuskil 18 ajal. Kohaks olime valinud Oanduaia puhkekodu, mille Kadri leidis läbi tutvuste ning mis tundus meile täpselt sobivat - piisavalt väike, privaatne, hommikusööki pakkuv, kuid õhtusööki ise teha lubav turismitalu.


Kuna näoraamatu jututoas sai alguse kõlakas, et Kadri-Reigo pere jääb veidi hiljaks, otsustasid teised samuti tempot maha võtta ja nii jõudsidki Kadri-Reigo ja Eva Maris-Rauno Jonas esimese ekipaažina kohale kuskil 19 ajal. Õnneks meil õhtusööki tellitud ei olnud ning pärast paart tundi saimegi kogu seltskonna kokku - Pöiakas ja Mirtel-Moona, Monika koos Liisi, Eriku ja Mikuga; Tuuli koos Rasmuse ja Kaspariga, Jaak ja Pille koos Uku, Tormi ja Riivoga ning Jüri.  Koha leidmisega läks ka keeruliselt - mõned inimesed sattusid Sagadisse, teised Vihulasse. Mõned kogemata täpselt õigesse kohta. GPS'e ja FB juhendamist ei saa ikka usaldada :) Lihtsam oli Rauno saata teeotsa peale vastu, sai eskorditud küll kenasti.

Koht oli super-lahe - suurtest palkidest tehtud elumaja ja saun, väliköök koos kamina, laudade-toolide ning isegi lavaga. Kuna suvi oli olnud märg, siis ainult uputas igal pool ning kuiva kohta telklaks oli keeruline leida. Kuna Kadril oli suur kõht ees, siis eelistati välikäimla lähedale ennast "parkida", arvati, et keegi teine ju ikka sinna ei telgi. Aga kui telgid üleval, selgus lihtne asi - kõik peale Jüri olid pannud veel kempsule lähemale oma telgid :)

Asukoht oli super, lapsed olid rõõmurullid ja mängisid õues sõltumata ilmast. Välikamina paistel istusid ja jutustasid ka täiskasvanud. Tuuli väsis nii ootamatult, et head ööd soovis läbi FB jututoa. Moodne värk.

 

Neljapäeva hommikusöögil selgus ainsad kehvad asjad meie Oanduaias - metsikult palju herilasi hommikupudru kõrvale ning väga kehva kohv. Ei miskit - võimalikult kiirelt rataste selga (ok, paar tundi pärast ärkamist) ning sõitu. Lapsi/noori oli taas rohkem kui täiskasvanuid, kuid kõik sujus kenasti. Monika perega pidi küll juba lahkuma, kuna konkureerivad üritused lihtsalt on mõnele tähtsamad ;)
Nähtud sai Altja, Vergi ja jõutigi otsaga Võsule. Sealt tagasi Oanduaiale ning esimese päeva 34 km umbes saigi tehtud. Võsul olime kõik kenasti rannas pärast lõunasööki - lapsed said ujuda ning niisama mõnuleda.


Reede oli ilmateade meie vastu. Otsustasime minna Oandu RMK infokeskusesse ja Sagadi mõisa vaatama. Infokeskuses oli nii palju vaadata, et pärast taimetarga raja läbimist enam väga palju aega ei viitsinudki veeta seal. Küll said kõik soovijad puuhobuse selga ning kahemehe saagi proovida.
Sagadi mõisas käisime vaatasime vanu toole ja laudu, nägime pulmaks ettevalmistusi ja käisime söömas. Kusjuures saime kõik joogid niisama, mille avastasime muidugi hiljem. Aga päev sai väga pikk ja raske - tervelt 10 km kokku kilometraaži. Lihtsalt vihma hakkas sadama ja tuju läks ka ära seepeale.

Laupäeval seevastu oli ilm jälle ilusam ja paljulubavam. Ning Võsul oli kohvikute päev ning suvejazz. Mis siis, et Võsul sai juba käidud, startisime Oandust ikkagi otse Võsule ning nautisime kodukohvikuid. Pärast kohvi ja jätsipause suundus enamik rahvast Käsmu, kus käidi ka meremuuseumis ning taheti ujuma minna. Paraku oli Kuradi saare kandis nii külm vesi ja kõhud nii tühjad, et võeti suund tagasi Võsule lõunatama. Võsul püüdsime ka esimesi Pokemone püüda, kuid paraku olid serverid juba ülekoormatud...Vahepeal oli ka rattaseljas Kadri otsustanud, et aitab küll inimese šokeerimisest ja 34 rasedusnädalal rattaseljas olemisest ning käis vahetas jalgratta auto vast välja. Pärast lõunat mindi veelkord ujuma ja sõideti tagasi Oandusse.  Saime mõnusat sauna koos tiigiveega, paadiga sõitmist ja niisama suveõdusat olengut.

Pühapäeval startis iga-roju-oma-koju peaaegu otse, käisime vaid lühikese kopra raja veel läbi mõningatega.

Seekordse rattamatka läbisõit ei saanud teab mis esinduslik - kolme sõidupäeva peale ei saanud 100 km täis. See-eest oli iseseisvaid noorrattureid jälle muljetavaldavalt palju, Oanduaia imemõnus pesa ning meil oli muidu tore.

Ida-Virumaa vol2

Eelmisel aastal sai otsustatud, et Ida-Virumaad ei saa läbituks lugeda, kui me Narva ei lähe.

Seega sai sel korral käidud Ida-Virumaal taas, seekord siis päris Eesti, ja mis seal salata, EU, kirde-tipus.
Ööbimiskoha leidmisega oli sel korral keeruline, sest kõigil on elu nii kiireks läinud ja ega eriti aega tuulata ei olnud. Ning kui lõpuks otsima hakkasime, tuli välja, et selliseid armsaid pisikesi kõiki-teenuseid pakkuvaid turismitalusid nagu Lõuna-Eestis, kirdes ei ole.

Lõpuks leppisime kokku, et kohtume kolmapäeval Laagna hotellis. Kõik soovisid telkida.
Pöiakas, kes esimesena kohale jõudis, sai üllatuse osaliseks, kui selgus, et kohapeal tõesti sõnagi eesti keelt ei räägita. Ja nii sai google translate'i abiga suheldud - kuhu tohib telki panna ja kuhu mitte.

No kui Kadri-Reigo pere kohale jõudis, tuli välja küll, et õhtusöögiks oli tellitud "Kartul kotlettidega", kuid kuna e-mailis tuli vastus "Saame pakkuda kartul või pasta, liha või lippudega", siis me neid lippe siiski proovima ei hakanud. Ja mis seal salata - kõik jõudsid vastu ööd kohale ka, siis kõlbab krõps-limps-komm ka õhtusöögiks.  Igal juhul laagriplats oli võimas, järv sopane ja madal (seega keegi sisse ei läinudki) ja muidu oli üsna vaikne. Panustamine, kas Tuuli liitub järgmine hommik enne 10, 10:30 või 12 paiku, küttis igal juhul kirgi :)

Esimesel sõidupäeval oli meid napilt - Pöiakas Mona ja Mirteliga, Kadri ja Reigo Eva Marise ja Rauno Jonasega ja Jüri. Ilm oli 2015'a suve kohta ilus ning seega suundusime Narva-Jõesuu poole. Väike peatus nudistide ranna kõrval (kogemata) ja ujumispaus ning nii me kuurortisse jõudsimegi. Peaaegu esimeses kohvikus läksime lõunale ning sai ka üks õlu võetud. Edasi kulges päev väga mõnusalt, sest jätsipauside asemel olid õllepausid kohvikutes ning ilm oli super-mõnus lihtsalt olemiseks, lobisemiseks ja vaadete nautimiseks. Lubasime, et hakkame Narva-Jõesuus iga päev käima :) No hea mees, kes lubabki, öeldakse selle peale... Kui koju jõudsime, oli kell juba palju, kilomeetreid tuli 25 ringi ning ühtegi autojuhti meil ei olnud. Tuuli paraku ei jõudnudki  kohale - ta otsis oma koduaias aaret.

Teine päev olime kohusetundlikud ja võtsime ette Narva. Sõita sinna oli päris pikk maa, kui mitte sõita mööda Tallinn-Peterburi kiirteed. Aga no lastega koos ei julge riskida ning nii me kuskilt hernepõldude vahelt ukerdasimegi kuni Narva-Narva-Jõesuu maanteeni.

Anname au!

Elamusi oli igasuguseid ning 12 paiku liitus meiega ka Tuuli poistega! :) Rattureid juba rohkem ning isegi teejuhist autojuht!
Ilm oli kahtlane ning seega liikusime nii kiirelt kui võimalik linnusesse. Jüri isa tööle igal juhul suur-suur kummardus! Linnus on lahe ja taastatud. Loomulikult sai taas õlut tellitud ning kui Reigo sai kahe õlle pähe 2 hästi suurt kannu, siis Jüri ja Pöiakas said vähemalt visuaalselt poole väiksemad!





Pärast piiripunktide ja promenaadi külastust sõitsime tuldud teed tagasi. Päevane kilometraaž tuli suisa 50km, nii et Raunol ja Monal on see kindlasti päeva rekord.
Õhtul koju jõudes alustas lastelaager oma lõkkeõhtut - laagril oli väga hästi see korraldatud. Lastel olid vanemad kaasas, lõke oli korralik ja kõrval sussitati liha. Lapsed magama läinud, läks vanematel pidu lahti. Ja meiegi tiksusime jutustades 2-3'ni välja.

Kolmas päev oli juba laupäev. Eelmiste päeva väsimus oli kontides nii lastel kui vanematel.

Aga Sillamäe oli veel avastamata. Hommikune ilm oli väga ilus ning seega suundusime randa. Nagu ikka - randa jõudes läks aga pilve. Ujumas meist mõned ikka käisid ja siis oli aeg juba Sillamäele sõita (pärast joodud õlut otse loomulikult)...




Teel saime kokku Narva motofesti külastajate paraadiga - no umbes 10 minutit kõrvulukustavat lärmi, 2-3 tsiklit stabiilselt kõrvuti mööda sõitmas ja lehvitamas. Lahe! Peagi sai kohtutud kurja koeraga, kes siiski meid kõiki terveks jättis. Sillamäel ootasid meid juba Jaagud kogu oma perega. Sillamäele sõidul oli vaja pisut dopingut (kummikomme) kasutada rohkem kui tavaliselt, nii tuli seal ka lõunalaud otsida. Tuuli oli vahepeal oma autol rehvi suutnud välja pahandada, nii et abivalmis meesterahvas vahetas tal ratta "take-me-home" versioonile. paraku ühtegi rehvi töökoda ei leitud, seega nii see auto jäigi pisut küürakaks. Sillamäel oli parajast jazzu festival ning süüa saime seetõttu alles teises kohas. Lõuna lõpuks liitus meiega isegi Monika, kuid paraku lasteta. aga sellegipoolest oli meid nüüdseks juba päris arvestatav kogus. Tagasisõit läbi Sinimägede viis Rauno põlvelt küll naha, kuid muidu sujus.




Kilometraažkuskil seal 40km kanti. Igal juhul kogu matka läbinutel tuli see sinna 130 km kanti.

Sinimäe vaatetornis

Kiir-katus ning terrass

Õhtul telklaagrisse jõudes oli selge - tänane õhtu on vihmane. Seega leiutas Reigo kiirelt katusealuse - koormakate puude külge ning õdus istumiskoht oligi, kuhu peaaegu kõik mahtusid. Lapsed eelistasid küll vihma käes märjaks saada ja möllasid ligumärgadena mööda väljakut. Vihma ladistas pea hommikuni ja oli väga mõnus mitte istuda toas, vaid päris õues.








Pühapäeval, nagu ikka, oli pakkimise päev. Kuna Ida-Virumaale enam kolmandat korda pidama jääda ei tahtnud, käisime autodega ka Toila ja Ontikal.

Toilas kõik lapsed karusselil

 Tee peale jäi meile aga avatud talude päev Konju mõisas. Kui alguses tundus see kõik väga igav, siis hiljem ei saanud me kuidagi nende loomakeste juurest ära tuldud!

Toila park oli kena ning Toilas sai süüa vääääga pika ootamise järel. Aga vähemalt sai. 




Meelespea järgnevateks kordadeks: Ontika matkaraja juures olevas rannas ei tasu lainega ujuma minna ranna kaitserajatise kandis! Ohtlik on! Aga meil (peaaegu) kõik tervena veest väljas ning laager sai lõpetatud.

Järgmine kord - Lahemaa rahvuspark. Vergi-Käsmu. Mõisad, metsad, rabad! 13.-17.juuli 2016 taas kohtume!

2014 - Ida-Virumaa

Alustame algusest.

Kogunemiskoha valimise kohtustuse võttis enda Peale Tuuli. Matsu talu on väga avar, mõnus ja ok dune.

Kolmapäeva õhtuks kogunesid Kadri-Reigo, Pöiakas, Jaak-Pillekas ja Jüri. Mõned lapsed ka.

Esimene päev võtsime sihiks Peipsi ranna, mis oli kirjade järgi 14km kaugusel. Väiksed jätsipausid ja hüdroelektrijaama põiked ning Kauksi randa me ka jõudsime.
Tagasiteel külastasime veel ka katusega silda ja käisime jões ujumas. Silla juures leidsime üles ka Monika ja Tuuli, nii et seltskond ratastel sai kokku lõpuks ometi. Päeva kilometraaž oli umbes 35 km ning kõik lapsed said sellega suurepäraselt hakkama!

Vaprad noored ratturid enne esimest jätsipausi, pärast esimese 3 km läbimist

Esimese päeva õhtul sai pikalt arutatud, mis reis järgmiseks võtta - Kuremäe klooster on 40 km kaugusel, seega edasi-tagasi kuidagi ei jõua. Aga et Pillekas pidi kindlasti Tartu minema ning Jaak pigem Riivoga Matsu talus puhkas, otsustas Reigo olla kangelane ja lasta Monikal ka sajandi esimene rattasõit teha - seega Reigo võttis järelkäru, kus sees istusid Tormi ja Mikk ning sõitis nendega. Nii said kõik ülejäänud inimesed kenasti rattaga sõita.

Eelistades demokraatilikult metsateed asfaltteele lastega sõiduks, pidime oma otsust kõik kahetsema - sellist kruusateed ei olnud me oodanud - lahtine suur kruus pehmel maal pole just meeldivaim sõidurada. Mona teatas pärast 2 km pusimist, et sellele teele tuleks sildid panna - "Ratastega sõitmine mitte soovitav". Kuna Reigo oli ainus, kes asfalttee valis, said väiksed poisid ohtralt jätsi, saia-limpsi pause ning lõbusalt aega veeta kilomeetri poste tulistades.

Aga vaatamata kõigile raskustele, jõudsime kenasti Iisakusse ning sealt edasi Jõuga järve ujuma. Ning peaaegu kõik otsustasid ikkagi ka Kuremäe kloostrini sõita. Nii saigi teisel päeval kilometraažiks 42 km. Koju saime kenasti Urmet, Jaagu ja Pilleka abiga - vaid 1 auto pidi 2 otsa tegema ning sedagi poolele teele...

Kui algeselt oli plaanis üks autopäev teha, et Narva külastada, otsustasime siiski ümber. Ilm oli ilus ja Narva 120km kaugusel - tundus pöörane päev otsa autos istuda. Seega lükkasime Narva külastuse järgmisse aastasse.
Selle asemel võtsime sihiks hoopis ranna-chilli teha, väikse pausiga Avinurmes tünne vaadates. Seega Sahargu-Avinurme-Vadi-Lohusuu oli meie valitud marsruudiks.
Avinurmes saime küll meeletu vihmasabina kraesse, nii et ranna-ilm just päriselt enam ei olnud. Aga ega me alla andnud - kõigepealt agendid Peipsi äärde ilma vaatama ning selguski, et tegelikult Peipsi ääres (ehk linnulennult 10km) on ilm ilus. Vadi Külaplatsil käis mõnus lõõtspillikute simman, mis viis jututeema taas Pundi vanadekoduni. See idee tuleks ikka teoks teha!

Randa jõudsime küll õhtul, kuid ees ootas meid ka Martin oma perega!

Pühapäeval pakkisime asjad. Leppisime järgmiseks aastaks kokku Ontika ümbruse ning läksime veel viimast korda ujuma. Ilm oli nii kuum, et kaua rannas olla ei suutnud.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ida-Virumaa Peipsi külg on ilus suvituskoht. Tegevust jagub, inimesed paistavad aktiivsed ning on väga sõbralikud! Ükskõik kus me kohalikke nägime, olid nad valmis aitama leidmaks parimaid ujumiskohti ning andsid kaasa soojad sõnad.

Järgmine kord: 15.-19.07.2015 Ida-Virumaa meri! Ontika, Sillamäe, Kohtla kaevandusmuuseum, Narva ja Narva-Jõesuu. Üks päev broneeritud Narvale ja Narva-Jõesuule :)

Ajalugu

2003 - paldiskist pirn I tallu
2004 - hiiumaa
2005 - saaremaa
2006 - pärnust üleval
2007 - pärnust all
2008 - viljandimaa, 2 kohta
2009 - valgamaa, Nakatu
2010 - võrumaa, suhka
2011 - põlvamaa, päikseranna
2012 - tartumaa, mehikoorma
2013 - jõgevamaa, voorel
2014 - Ida-virumaa, tudulinna

Rattad 2013 - Jõgevamaa

Meie selle aasta rattamatk oli juba üheteistkümnes. Sel korral oli vaatamisväärsuseks Jõgevamaa.

Olgu öeldud, et Jõgevale ei jõudnudki ;-)

Kohal olid Tuuli, Kaspar ja Rasmus; Pöiakas, Mona ja Mirtel; Jaak, Uku ja Tormu ning Kadri, Reigo, Eva Maris ja Rauno Jonas.

Ööbisime vaid kaks ööd, erinevatel põhjustel katkestasime matka reedel. Betoneerijaid taga igatsema ei jää :-)

Ööbima pidime Mokko talus, kuid kuna nad polnud nõus üle kahe telgi paigutama õuele, saime kohad hoopis Voore külalistemajas. Neli telki ja üks toas magaja pole just unistuste seltskond.

Matk algas Vudilas kolmapäeval. Tuuli ja Pöiaka Totaalne Orgunni tiim sai ka pisiKünkad kohale ja Tuuli pisipegout on ikka kummist küll. 

Neljapäev oli matkapäev - Saarejärve ja Palamuse said ratastega vaadatud. Kusjuures KÕIK ratastel! Kuueaastasest Monast alates. Ja pisem kaader vanemate kukil. Kokku tuli 34 km! Lastel raudne rekord.

Kultuuri saime nautida Palamuse muuseumis. Sai tehtud huvitavaid pilte ning loetud väga vanu raamatuid. Isegi koolitunni kohe-kohe kooli minevate lastega sai tehtud. 

Palamuse muuseumi pere oli väga lahke ja rääkis meile palju huvitavat ning harivat.

Reedel pakkisime rattad ja kihutasime Peipsi serva. Külastasime samovaride muuseumi ja kuulsime palju huvitavat vanausuliste kohta. Näiteks seda, et pulmi neil ei ole - esimese lapse sünnitunnistusega fikseeritakse mees ja naine kokku ja see kehtib elu lõpuni. Mõlema vanema elu...  Väike 12 km, paar jätsi ja kommi peatust. Lõputult magusat ja siis sööma.











Matka lõpetasime linnuse varemeid vaadates ja grupipilte tehes.

Kõigile kooli minejatele - ilusat koolitee algust!
Kohtume aasta pärast!