Aasta 2016 ootas meid Lahemaa. Oleme peagi tiiru peale saamas ning näiteks Kunda jätsime vahele, kuna enamik meist on eel-ajalooliselt Kundas ja tegelikult ka Lääne-Virumaal juba käinud.
Kogunema pidime, nagu ikka - kolmapäeval kuskil 18 ajal. Kohaks olime valinud Oanduaia puhkekodu, mille Kadri leidis läbi tutvuste ning mis tundus meile täpselt sobivat - piisavalt väike, privaatne, hommikusööki pakkuv, kuid õhtusööki ise teha lubav turismitalu.
Kuna näoraamatu jututoas sai alguse kõlakas, et Kadri-Reigo pere jääb veidi hiljaks, otsustasid teised samuti tempot maha võtta ja nii jõudsidki Kadri-Reigo ja Eva Maris-Rauno Jonas esimese ekipaažina kohale kuskil 19 ajal. Õnneks meil õhtusööki tellitud ei olnud ning pärast paart tundi saimegi kogu seltskonna kokku - Pöiakas ja Mirtel-Moona, Monika koos Liisi, Eriku ja Mikuga; Tuuli koos Rasmuse ja Kaspariga, Jaak ja Pille koos Uku, Tormi ja Riivoga ning Jüri. Koha leidmisega läks ka keeruliselt - mõned inimesed sattusid Sagadisse, teised Vihulasse. Mõned kogemata täpselt õigesse kohta. GPS'e ja FB juhendamist ei saa ikka usaldada :) Lihtsam oli Rauno saata teeotsa peale vastu, sai eskorditud küll kenasti.
Koht oli super-lahe - suurtest palkidest tehtud elumaja ja saun, väliköök koos kamina, laudade-toolide ning isegi lavaga. Kuna suvi oli olnud märg, siis ainult uputas igal pool ning kuiva kohta telklaks oli keeruline leida. Kuna Kadril oli suur kõht ees, siis eelistati välikäimla lähedale ennast "parkida", arvati, et keegi teine ju ikka sinna ei telgi. Aga kui telgid üleval, selgus lihtne asi - kõik peale Jüri olid pannud veel kempsule lähemale oma telgid :)
Asukoht oli super, lapsed olid rõõmurullid ja mängisid õues sõltumata ilmast. Välikamina paistel istusid ja jutustasid ka täiskasvanud. Tuuli väsis nii ootamatult, et head ööd soovis läbi FB jututoa. Moodne värk.
Neljapäeva hommikusöögil selgus ainsad kehvad asjad meie Oanduaias - metsikult palju herilasi hommikupudru kõrvale ning väga kehva kohv. Ei miskit - võimalikult kiirelt rataste selga (ok, paar tundi pärast ärkamist) ning sõitu. Lapsi/noori oli taas rohkem kui täiskasvanuid, kuid kõik sujus kenasti. Monika perega pidi küll juba lahkuma, kuna konkureerivad üritused lihtsalt on mõnele tähtsamad ;)
Nähtud sai Altja, Vergi ja jõutigi otsaga Võsule. Sealt tagasi Oanduaiale ning esimese päeva 34 km umbes saigi tehtud. Võsul olime kõik kenasti rannas pärast lõunasööki - lapsed said ujuda ning niisama mõnuleda.
Reede oli ilmateade meie vastu. Otsustasime minna Oandu RMK infokeskusesse ja Sagadi mõisa vaatama. Infokeskuses oli nii palju vaadata, et pärast taimetarga raja läbimist enam väga palju aega ei viitsinudki veeta seal. Küll said kõik soovijad puuhobuse selga ning kahemehe saagi proovida.
Sagadi mõisas käisime vaatasime vanu toole ja laudu, nägime pulmaks ettevalmistusi ja käisime söömas. Kusjuures saime kõik joogid niisama, mille avastasime muidugi hiljem. Aga päev sai väga pikk ja raske - tervelt 10 km kokku kilometraaži. Lihtsalt vihma hakkas sadama ja tuju läks ka ära seepeale.
Laupäeval seevastu oli ilm jälle ilusam ja paljulubavam. Ning Võsul oli kohvikute päev ning suvejazz. Mis siis, et Võsul sai juba käidud, startisime Oandust ikkagi otse Võsule ning nautisime kodukohvikuid. Pärast kohvi ja jätsipause suundus enamik rahvast Käsmu, kus käidi ka meremuuseumis ning taheti ujuma minna. Paraku oli Kuradi saare kandis nii külm vesi ja kõhud nii tühjad, et võeti suund tagasi Võsule lõunatama. Võsul püüdsime ka esimesi Pokemone püüda, kuid paraku olid serverid juba ülekoormatud...Vahepeal oli ka rattaseljas Kadri otsustanud, et aitab küll inimese šokeerimisest ja 34 rasedusnädalal rattaseljas olemisest ning käis vahetas jalgratta auto vast välja. Pärast lõunat mindi veelkord ujuma ja sõideti tagasi Oandusse. Saime mõnusat sauna koos tiigiveega, paadiga sõitmist ja niisama suveõdusat olengut.
Pühapäeval startis iga-roju-oma-koju peaaegu otse, käisime vaid lühikese kopra raja veel läbi mõningatega.
Seekordse rattamatka läbisõit ei saanud teab mis esinduslik - kolme sõidupäeva peale ei saanud 100 km täis. See-eest oli iseseisvaid noorrattureid jälle muljetavaldavalt palju, Oanduaia imemõnus pesa ning meil oli muidu tore.
