Ootamatult Tartumaal - ehk kuidas planeeritud Ida-Harjumaa hoopis Võrtsjärve äärde meid viis - 2024

 On aasta 2024, meie 21. rattamatk Pundi seltskonnaga. 

Oli meil see planeeritud Lahemaa metsade vahele ja Läänemere kaldale, aga no kaasaegne värk - "go with the flow" ja nii me hoopistükkis Kiviranna puhkekülla jõudsimegi! 

Meile ebatraditsiooniliselt on tegemist suure ja avaliku kämpinguga, kus paljud välismaalased koos mõnede eestlastega leiavad end imeilusa vaatega rannast Võrtsjärve äärest, eeskujulikud ühiskondlikud pesuruumid ja väliköök kasutuses. Harjumatu, et me pidime kõike jagama, kuid siiski suutsime eralduda ühte valduse nurka ning end päris mõnusasti sisse seada.

Liiati oli meil kaks esimest ööd broneeritud siiski Tuuli poolt Tuul, nii et isegi maja oli meil kenasti esimestel öödel olemas. 

Imelised päikseloojangud olid meie telklas igal juhul erakordselt ilusad. Ilmad olid väga soojad, enamasti tuulevaiksed ja pilvised. Aga oli ka meeldivalt tormiseid hetki, kus sai testitud nii uuemaid kui vanemaid telkide vastupidavust. 

Ratastest

Nagu ikka, alustasime ratastega sõitmist ikka neljapäeva hommikul kell 11 :) Pärast Tuuli tehtud pannkooke ning pikka mõnusat hommikusööki oli aeg ratastele ronida.

Nii et esimese päeva plaan oli minna avastama Võrtsjärve külastuskeskust ning sealt edasi liikuda. 

Ratastel oli meid siis - Ott, Saskia, Rasmus, Mari, Mona, Rauno Jonas, Saskia, Erik noortest ning Tuuli, Pöiakas, Reigo, Ö, Jüri ja Kadri suurtest. 

Ega see meeliülendav pole mööda tihedat maanteed sõita, kuid midagi hullumeelset samas ka mitte. 

Esimesel päeval sattusime veel Oiu restosse sööma ja Meleski Klaasimuuseumisse. Saime teada, kui palju hooliti vanasti keskkonnast ning kuidas Meleski kandis võib labidat maasse lüües hoopis õli leida. Paraku küll siiani kasutut ning väga ohtliku. Kilometraaziks sai nii umbes 40 km.

Teisel päeval võtsime suuna lõunasse. Sihiks oli meil Järvemuuseum, kus sai nii kohalikke kui võõraid kalu klaasi taga uudistada. Tagasiteel lipsasime läbi hoopis Haldjatalust, kus sai koduloomi lähemalt ja kaugemalt tundma õppida ning kus oli üdini naiselik laut - mõisaaegsete pehmete tugitoolidega ning lühtriga. Perenaine alustab päeva siiski muusika käima panemise ning viirukiga õhu puhastamisega ka laudas. Aga nii sõbralikke loomi, sealhulgas lehmi, kanu ja tibusid polegi varem näinud. Ning pika-koivaline kangejalgne Manivald naerutas meid oma naise-tagaajamis-jooksuga. 

Teise päeva väljakutseks sai söögipauside planeerimine, kuna sealkandis lihtsalt kohvikuid ei ole! Seega sai taas Coopi taga tamme all pikniku pidada ning enne kojusõitu keha kinnitada. Kokku umbes 50 km

Teise päeva õhtuks liitusid meiega ka Tormi, Jaak ja Helen, natukeseks ajaks ka Pillekas ja Riivo. 

Kolmas päev algas kena päiksega ning otsustasime minna taas lõunasse, kuid nüüd võtta ette kruusateed ning sihiks sai Tamme Paljand. Ega see midagi väärt vaatamisväärsus iseenest polnud, kuid maisi- nisu- ja hernepõldude vahel oli ikka mõnus omavahel juttu puhuda ja rahulikult sõita. Lõuna pausiga oskasime juba arvestada ja planeerida, nii et mõnus piknik murul oli mõtete kogumiseks ideaalne. Tuuli leidis täiesti juhuslikult hoopis uue vaatamisväärsuse - Kadarbiku Veinitalu, mis helistamise peale oli nõus meid ka tunni pärast vastu võtma ning oma veine degusteerimiseks pakkuma. 

Milline üllatus ja äge kogemus! 

Kuigi tagasi tee valisime erinevalt, tuli umbkaudne kolmanda päeva marsruut umbes 35 km. 

Viimane õhtu oli taas mõnus tuulevaikne, soe ja külalistega - Martin ja Tatjanagi leidsid aega, et meile külla sõita ja natuke lobiseda. 

Ja kuigi me saime kenasti viimasel ööl tormi poolt räsitud, olime me kõik siiski enamvähem elus ka viimaseks hommikuks!

Järgmise korrani! 

Ning meie fotoalbum