Ida-Virumaa vol2

Eelmisel aastal sai otsustatud, et Ida-Virumaad ei saa läbituks lugeda, kui me Narva ei lähe.

Seega sai sel korral käidud Ida-Virumaal taas, seekord siis päris Eesti, ja mis seal salata, EU, kirde-tipus.
Ööbimiskoha leidmisega oli sel korral keeruline, sest kõigil on elu nii kiireks läinud ja ega eriti aega tuulata ei olnud. Ning kui lõpuks otsima hakkasime, tuli välja, et selliseid armsaid pisikesi kõiki-teenuseid pakkuvaid turismitalusid nagu Lõuna-Eestis, kirdes ei ole.

Lõpuks leppisime kokku, et kohtume kolmapäeval Laagna hotellis. Kõik soovisid telkida.
Pöiakas, kes esimesena kohale jõudis, sai üllatuse osaliseks, kui selgus, et kohapeal tõesti sõnagi eesti keelt ei räägita. Ja nii sai google translate'i abiga suheldud - kuhu tohib telki panna ja kuhu mitte.

No kui Kadri-Reigo pere kohale jõudis, tuli välja küll, et õhtusöögiks oli tellitud "Kartul kotlettidega", kuid kuna e-mailis tuli vastus "Saame pakkuda kartul või pasta, liha või lippudega", siis me neid lippe siiski proovima ei hakanud. Ja mis seal salata - kõik jõudsid vastu ööd kohale ka, siis kõlbab krõps-limps-komm ka õhtusöögiks.  Igal juhul laagriplats oli võimas, järv sopane ja madal (seega keegi sisse ei läinudki) ja muidu oli üsna vaikne. Panustamine, kas Tuuli liitub järgmine hommik enne 10, 10:30 või 12 paiku, küttis igal juhul kirgi :)

Esimesel sõidupäeval oli meid napilt - Pöiakas Mona ja Mirteliga, Kadri ja Reigo Eva Marise ja Rauno Jonasega ja Jüri. Ilm oli 2015'a suve kohta ilus ning seega suundusime Narva-Jõesuu poole. Väike peatus nudistide ranna kõrval (kogemata) ja ujumispaus ning nii me kuurortisse jõudsimegi. Peaaegu esimeses kohvikus läksime lõunale ning sai ka üks õlu võetud. Edasi kulges päev väga mõnusalt, sest jätsipauside asemel olid õllepausid kohvikutes ning ilm oli super-mõnus lihtsalt olemiseks, lobisemiseks ja vaadete nautimiseks. Lubasime, et hakkame Narva-Jõesuus iga päev käima :) No hea mees, kes lubabki, öeldakse selle peale... Kui koju jõudsime, oli kell juba palju, kilomeetreid tuli 25 ringi ning ühtegi autojuhti meil ei olnud. Tuuli paraku ei jõudnudki  kohale - ta otsis oma koduaias aaret.

Teine päev olime kohusetundlikud ja võtsime ette Narva. Sõita sinna oli päris pikk maa, kui mitte sõita mööda Tallinn-Peterburi kiirteed. Aga no lastega koos ei julge riskida ning nii me kuskilt hernepõldude vahelt ukerdasimegi kuni Narva-Narva-Jõesuu maanteeni.

Anname au!

Elamusi oli igasuguseid ning 12 paiku liitus meiega ka Tuuli poistega! :) Rattureid juba rohkem ning isegi teejuhist autojuht!
Ilm oli kahtlane ning seega liikusime nii kiirelt kui võimalik linnusesse. Jüri isa tööle igal juhul suur-suur kummardus! Linnus on lahe ja taastatud. Loomulikult sai taas õlut tellitud ning kui Reigo sai kahe õlle pähe 2 hästi suurt kannu, siis Jüri ja Pöiakas said vähemalt visuaalselt poole väiksemad!





Pärast piiripunktide ja promenaadi külastust sõitsime tuldud teed tagasi. Päevane kilometraaž tuli suisa 50km, nii et Raunol ja Monal on see kindlasti päeva rekord.
Õhtul koju jõudes alustas lastelaager oma lõkkeõhtut - laagril oli väga hästi see korraldatud. Lastel olid vanemad kaasas, lõke oli korralik ja kõrval sussitati liha. Lapsed magama läinud, läks vanematel pidu lahti. Ja meiegi tiksusime jutustades 2-3'ni välja.

Kolmas päev oli juba laupäev. Eelmiste päeva väsimus oli kontides nii lastel kui vanematel.

Aga Sillamäe oli veel avastamata. Hommikune ilm oli väga ilus ning seega suundusime randa. Nagu ikka - randa jõudes läks aga pilve. Ujumas meist mõned ikka käisid ja siis oli aeg juba Sillamäele sõita (pärast joodud õlut otse loomulikult)...




Teel saime kokku Narva motofesti külastajate paraadiga - no umbes 10 minutit kõrvulukustavat lärmi, 2-3 tsiklit stabiilselt kõrvuti mööda sõitmas ja lehvitamas. Lahe! Peagi sai kohtutud kurja koeraga, kes siiski meid kõiki terveks jättis. Sillamäel ootasid meid juba Jaagud kogu oma perega. Sillamäele sõidul oli vaja pisut dopingut (kummikomme) kasutada rohkem kui tavaliselt, nii tuli seal ka lõunalaud otsida. Tuuli oli vahepeal oma autol rehvi suutnud välja pahandada, nii et abivalmis meesterahvas vahetas tal ratta "take-me-home" versioonile. paraku ühtegi rehvi töökoda ei leitud, seega nii see auto jäigi pisut küürakaks. Sillamäel oli parajast jazzu festival ning süüa saime seetõttu alles teises kohas. Lõuna lõpuks liitus meiega isegi Monika, kuid paraku lasteta. aga sellegipoolest oli meid nüüdseks juba päris arvestatav kogus. Tagasisõit läbi Sinimägede viis Rauno põlvelt küll naha, kuid muidu sujus.




Kilometraažkuskil seal 40km kanti. Igal juhul kogu matka läbinutel tuli see sinna 130 km kanti.

Sinimäe vaatetornis

Kiir-katus ning terrass

Õhtul telklaagrisse jõudes oli selge - tänane õhtu on vihmane. Seega leiutas Reigo kiirelt katusealuse - koormakate puude külge ning õdus istumiskoht oligi, kuhu peaaegu kõik mahtusid. Lapsed eelistasid küll vihma käes märjaks saada ja möllasid ligumärgadena mööda väljakut. Vihma ladistas pea hommikuni ja oli väga mõnus mitte istuda toas, vaid päris õues.








Pühapäeval, nagu ikka, oli pakkimise päev. Kuna Ida-Virumaale enam kolmandat korda pidama jääda ei tahtnud, käisime autodega ka Toila ja Ontikal.

Toilas kõik lapsed karusselil

 Tee peale jäi meile aga avatud talude päev Konju mõisas. Kui alguses tundus see kõik väga igav, siis hiljem ei saanud me kuidagi nende loomakeste juurest ära tuldud!

Toila park oli kena ning Toilas sai süüa vääääga pika ootamise järel. Aga vähemalt sai. 




Meelespea järgnevateks kordadeks: Ontika matkaraja juures olevas rannas ei tasu lainega ujuma minna ranna kaitserajatise kandis! Ohtlik on! Aga meil (peaaegu) kõik tervena veest väljas ning laager sai lõpetatud.

Järgmine kord - Lahemaa rahvuspark. Vergi-Käsmu. Mõisad, metsad, rabad! 13.-17.juuli 2016 taas kohtume!